13 Jan Teraviljakasvatus on täppisteadus
Käimas on Sigwari juubeliaasta ja esimese kümnendi meenutuste lõpus avaldas üks omanikest- Kaido Jäger- lootust, et ehk tuleb poeg kunagi päriselt Sigwarit juhtima. Aasta oli siis 2003. Kuigi algusest peale Sigwari omanik olnud Margo Jäger otsustas end lõplikult Sigwariga siduda alles 01. jaanuaril 2006. aastal.
Margo Jägeri mõtted pani paberile Ivi Jäger.
Fotode autor on Marie-Helene Jäger.
Hariduselt mehhaanikainsener ja tugeva juhtimiskogemusega rahvusvahelisest raudtee-ehitusfirmast tulnuna, alustas noorperemees julgelt farmide renoveerimist, tootmistsehhide uuendamist, seadmete soetamist, juurdeehituste tegemist, põllumaade ostmist. Areng on viimase 18 aasta jooksul toimunud igas Sigwari tegevusvaldkonnas, kuid silmapaistvam ja südamelähedasem on see olnud teraviljaksavatuses.
Tänaseks on haritavat põllumaad juba üle 800 hektari, sellest omandis 600 hektarit. Teraviljakasvatusest saadav tulu aitab püsida ka seakasvatusel ja lihatööstusel. Õnneks on võimalik teravilja stabiilselt turustada ja see tekitab julguse just seda poolt Sigwaris hoida, arendada, jätkata põllutehnika uuendamist ja investeerida sellesse, kuna siit tulevad kasum ja toetused. Kahjumisse ei julge ükski põllumees investeerida…
Heameel on, et teraviljakasvatus on meil ka enam-vähem hästi välja tulnud, see on väga huvitav valdkond. Agronoomia on tänapäeval täppisteadus ja kogemus on tulnud aastatega. Õnneks liiguvad nii taimeksavatus kui mineraalväetised loodussõbralikkuse suunas- nii hoiame keskkonda ja ka saagikaod on minimaalsed.
Oluline teema Margo jaoks on omanikuvastutus. Sellisesl ärimudelil põhinevast tootmisettevõttest nagu Sigwar, ei ole võimalik raha välja võtta- kõik jääb firmasse ja investeeritakse stabiilsuse säilitamiseks. Samas on suur vastutus kõikide elavate hingede ees siin firmas, et töötajatele oleks palgad makstud, sigade heaolu tagatud ja põllud, mis on samuti elavad ja kasvavad organismid, oleks võimalikult hästi haritud. Omanikutulu jääb siit teenimata, raha, mis raskelt teenitakse, leiab rakenduse siinsamas, et mingigi areng toimuks.
Paralleelselt tegutseb Margo tulutoovamas valdkonnas, mis on rööbasteede ehitus ja remont. Teise firma omanik on ta aastast 1996 ja raudteetöid teostatakse nii Eestis kui välismaal. Muide, kõik uued trammiteed Tallinnas on alltöövõtjana ehitanud just Margo teine ettevõte- Polarwerk.
Head meelt on viimastel aastatel valmistanud ka meie lihatoodete poolt saavutatud edu erinevatel konkurssidel (Aasta Grillvorst 2019 võitja; parima lihatoode ja parim eesti toode konkursil Oma Maitse Lemmik 2021; parim valgutoode konkursil Ehtne Talutoit 2022). Meie stabiilsus ja klassikalised kvaliteetsed tooted on lõpuks saanud tunnustuse ja brändi tuntus on kasvanud. Ikka räägime, et meie vorstitegu saab juba põllult alguse ja müüme mitte ainult toodet, vaid sellega kaasnevat emotsiooni. Eriti populaarsed oleme olnud erinevatel festivalidel erilistes kohtades üle Eestimaa.
Müügikohti olema suurte kulude ja kriiside tõttu sulgenud, töötajaid on palju vähem, aga selliste tootmismahtude juures on see ainuvõimalik reaalsus, et püsida.
Kõige valulikum pool on seakasvatus, kus oleme kõvasti karja vähendanud. Farmide pinnast on kasutusel ainult 50%, kuna rohkem oleks veelgi kahjulikum. Seakasvatusega seotud otsuseid saab teha jooksvalt, kuna valdkond on sõltuv nii muutustest ühiskonnas kui majanduses. Ükski seakasvataja ei suuda teha pikki plaane, kuna palju sõltub riiklikest otsustest, mis paraku Eesti seakasvatajat ei soosi ja nii on liigagi paljud lõpetanud.
Miks meie veel ei lõpeta? Sest meie tegevus on sügavamalt mõtestatud- siga sööb meie enda kasvatatud teravilja, sea toodetud sõnniku laotame põldudele rammuks, põhk jääb enamuses samuti põllule ning anname kõik ja rohkemgi veel oma põldudele tagasi. Väärindame ja väärtustame oma maad. Mis on sellise tegevuse hind? Tulevikku vaadates, on võimalik hakata teenima CO2 pealt. Näiteks küntud põllu CO2 tase on kehvem, kui otsekülvi puhul, kus CO2 tase oluliselt tõuseb. See oleks üks oluline, moodne ja keskkonnasäästlik suund põllumajanduses ja võimalus tulevikus.
Aga 10 aasta pärast? Tahaks loota, et Sigwar on endiselt alles ja ka jätkuvas arengus. Sõltub, milline on meie elu ja kuhu suunas maailm areneb. Loodame, et Eesti valitsus piirab sealiha importi ja annab kohalikule seakasvatajale/toidutootjale võimaluse ise oma rahvas ära toita. Ning rahvas oleks oma põllumeestega solidaarne- eelistaks eestimaist toodet.
Ja kui keegi Sigwari kolmandast põlvkonnast, kas siis tütar või poeg (kes on erinevatel aegadel üsna palju panustanud või just panustamas Sigwari arengusse) tuleks mõne aja pärast päriselt Sigwarisse, siis oleks mõeldav ka suunamuutus meie tegevuses, investeerimine tootesse ja innovatiivsusesse.
Ja kes teab, äkki siis, kui kõik teised on lõpetanud, Sigwar alles alustab… millegi uudsega, näiteks! Aga praegu- lihtsalt peame vastu!